Case study: kuidas otsida (ja leida) töökuulutusega tööandjat?

Mõnda aega tagasi avaldasin oma sotsiaalmeedias ühe üsna tavapäratu postituse. Otsisin nimelt endale särasilmset tööandjat!


Olin juba mõnda aega tööturul aktiivsemalt ringi vaadanud ja käisin ka vestlustel, kuid töölepinguni kuidagi ei jõudnud. Kohtuda ja mõtteid vahetada oli loomulikult tore, kuid tundsin, et mingi oluline info on justkui puudu — selgus, et need olid reaalsed ootused üksteisele!

Töökuulutused on muutunud aina napisõnalisemaks ning seetõttu justkui ka läbipaistmatumaks. Ühelt poolt mõistetav, et see on trend, mida mõjutab inimeste tähelepanu nimel võitlemine tänapäeva digimaailmas. Vastupidiselt aga võtab see paljuski mõlema osapoole aega, mida kulutatakse kohtumistele või juhtub sootuks, et potentsiaalne kandidaat ei pruugi üldse kandideerida, sest võib taolisest kommunikatsioonistiilist omad järeldused teha.

Seetõttu saigi tehtud otsus, et tuleb avalikult kirja panna, mida omalt poolt pakun ning mida tööandjalt vastu ootan.

Kujundasin selle kuulutuse ühel õhtul ühes mobiilirakenduses ja eesmärk oli levitada seda ennekõike oma tuttavate ja kontaktide seas ning just sellise tonaalsuse, avatusega ning kerges huumorikastmes nagu ma ise olen.

Kuidas mul läks?

See oli ikka päris suur üllatus, kui positiivset tagasisidet ma kuulutuse osas sain ning millist huvi see tekitas ja veel nii kiiresti!

Facebookis, Instagramis ning Linkedinis märkis kuulutuse meeldivaks üle 400 inimese, jagati seda kuulutust edasi veel omakorda 47-l korral  ja kommenteeriti paarikümnel korral.

Tuletan veel meelde, et tegemist polnud makstud reklaamiga, kuid kui Sa tead sotsiaalmeedia algoritme, siis tead juba, et säärane inimeste aktiivsus andis kuulutuse levikule ainult hoogu juurde.

Lisaks sellele, et sain üldist heakskiitu ja tunnustust nii minu postitusele kui ideele, täitus minu Messengeri rakendus sõnumitega ja Linkedini postkast kontaktisoovide ja pakkumistega.

Eriti üllatav oli see, et taolise ülesehituse ja disainiga kuulutusega kõnetasin ma valdkondi, mida poleks osanud oodatagi, näiteks avalikku sektorit.

Loomulikult kasutasin juhust ning küsisin miks? Vastuseks saingi peamiselt, et soov on leida julge, loov ja taolise suhtumisega inimene.

Kuna olin teadlikult otsustanud, millises töökeskkonnas ja millise kultuuriga ettevõttes sooviksin töötada, siis otsustamine ja suhtlemine võttis omajagu aega. Küll aga oli seekord palju lihtsam suhtlusesse astuda võrreldes kandideerimisega, kus algselt ainult CV-d jagad, sest saime kohe rääkida põhimõtetest, väärtushinnangutest ja ootustest.

Tulemus

Minuga võttis ühendust ettevõte, kes nägi posituses inimest, kes oma suhtumise ja väljendusviisiga sobiks tiimiliikmete ning sisemise kultuuriga.

See võib kõlada nagu mõni armastusromaan, aga kohtusime mitmel korral, mõtlesime, kaalusime, arutasime ning otsustasime lõpuks oma aja üksteisesse investeerida. Õpime nüüd üksteist paremini tundma, et koos suuri tegusid teha!

Kokkuvõtteks on lool kaks moraali:

  1. Töösuhe on samuti suhe, millesse tasub investeerida kohe algusest peale ning seda hoida, kasvatada ja arendada. Nagu öeldakse: “Tuleb leida see õige!”

  2. Ole selline nagu sa oled ja siin pean silmas ka tööandjaid (töökuulutusi, karjäärilehte, sotsiaalmeediat, tööandja brändingut üldiselt jms). Just nii kõnetad sa neid inimesi, kes sinu ettevõtte ja selles töötavate inimestega sobivad!


Artikli autor

Berit Grossberg

Tööandja brändi loovjuht ja strateeg

www.frede.ee


Loe lisaks

Previous
Previous

Värbamine tehtud? Aga mis edasi?

Next
Next

Headhunting and Employee Retention