Vaimne tervis – kui palju me tunneme oma tundeid? (2. osa)
Teine osa
Loe Kaire mõtteid seoses vaimse tervise ja selle hoidmisega esimest osa.
Aitab teooriast — räägin siinkohal ära oma loo, mille põhjal need taipamised minul kohale on jõudnud.
Mind on saatnud läbi elu teadmine, et igaüks saab ise mõjutada seda, kui edukas ta on. Olen kasvanud väga töökas peres, kust olen kaasa saanud tõdemuse, et saavutamiseks tuleb ikka ise vaeva näha ja see, kuidas sa ennast sealjuures tunned, ei ole igakord oluline. Tähtis on, et need, kelle eest sa hoolitsed, oleksid kaitstud. Olen ise sealjuures selle üle ka väga tänulik olnud. Mul on kindel teadmine, et ükskõik kui raske olukord ka elus ei tekiks, tulen sellega toime.
Nii nagu paljudel, on ka minul olnud roosamannalist armumist, raskeid lahkuminekuid, rõõmustavaid sünde ning leina tekitavaid kaotusi. Mulle on ikka ja jälle meenunud filmitegelase Rocky Balboa tsitaat — “Tugev ei ole mitte see, kes ei kuku, vaid see, kes uuesti püsti tõuseb.” Tugev olemise tõestamine eelkõige endale, peamiselt töökuse ja pingutamise kaudu, on „tõde-ja-õiguslikult“ saatnud mind läbi elu. Erinevus on seisnenud vaid selles, et minu elukutse ja elu valikud olen teinud ise, mitte keegi teine. Töö ja inimesed, kelle olen oma ellu valinud, on valiku tegemise hetkedel olnud mulle tõeliseks inspiratsiooniks ja olen kõike teinud sisemise põlemisega.
Oma esimese abielu lahutamise järel olin endale veelgi enam kinnitatud, et kõik sõltub ainult minust endast. Tõestasin endale (ja ei tea kellele veel), et üks purunenud kooselu ei tähenda, et peaksin eluteed jätkama üksi. Jätkasin hoopis teises Eestimaa otsas, alustasin uuesti madalamast ametipositsioonist jõudes ühel hetkel ettevõtte loomiseni. Jess! Ma suudan ja kõik sõltub ainult minust endast! Andke veel rohkem tööd ja ka see saab tehtud! Mitu positiivset kogemust, suurt klienti ja piisav rahavoog ettevõttes, kuniks tulid majanduslangus ja pankrotid. Ka see ei murdnud mind, sest leidsin, et saan olla kasulik (s.h teenida ja koguda uusi kogemusi) pankrotitoimkondades töötajaid esindades.
Ühel hetkel otsustasin veelkord proovida pisut suurema laeva pööramist ja läksin taas tööle personalijuhiks. Paraku ei läinud ka järgmine abielu nii nagu loodetud ja pühendusin 110-ga tööle selles ettevõttes. Mõtlesin, et kõigest paariks aastaks. Aga nii palju oli teha ja usalduskrediit oli sedavõrd suur, et ennast ja organisatsiooni arendavad projektid ei lõppenud enne, kui tundsin, et nüüd ei taha enam minutitki.
Mul olid suurepärased juhid, kes toetasid ja innustasid. Aga kes oli piitsutaja? Ikka mina ise. Ikka oli vaja veel see ülesanne ära teha enne, kui koju läksin. Ikka oli vaja ka nädalavahetusel uueks töönädalaks ettevalmistusi teha. Sest kui personalijuht läheb tööle, siis peab tal olema ennekõike aega inimestega rääkimiseks, eks? Küll ma hakkama saan — sest HR on ju teistele eeskujuks!
Oskasime väga hästi valida pühenduvaid ja kohusetundlikke inimesi, kellest ma väga hoolisin: toetasin, aitasin, soovitasin puhkust võtta, seisin nende eest ka eelarvelises mõttes, tegelesin vaimse tervise ennetusprogrammidega, inimeste teadlikkuse tõstmisega selles valdkonnas jne. Mind ei peatanud ka migreen, mis mind pidevalt vaevas. Tabletid olid ju olemas. Pealegi oli ka minu ema migreenik, järelikult, ei saanud ma sinna midagi teha. Uskusin, et minuga on kõik korras, sest teadsin väga hästi psühholoogilisi ohutegureid ja vaimse tervise esmaabi põhimõtteid, mul olid teadmised psühholoogiast ning suurepärane empaatiavõime. Tegelesin joogaga, toitusin tervislikult ja liikusin ka piisavalt, sest pidin eeskuju olema. Mina ju jaksan ja tõusen alati püsti – ükskõik kui pingeline periood on! Seda aga, et ka unenägudes tööprobleeme lahendasin ja eelarveid arvutasin ning hommikuti üha sagedamini migreeniga ärkasin, keeldusin probleemina tunnistamast. Olin tühjaks pigistatud sidrun ja peitusemänguga iseendaga keerasin vinti veelgi enam peale.
Olen aga tänulik, et organisatsioon, kus see minuga toimus, oli kohusetundlik töötervishoiu ja -ohutuse seaduse täitja. Töötervishoiukontrollis saadeti mind igaks juhuks silmaarstile, sest silmarõhk oli liiga kõrge. Silmakontrolli läbi viinud õde selgitas, et juhul, kui mul on algstaadiumis raske silmahaigus, mida kõrgenenud silmarõhk võib tekitada, võin ühel hetkel lihtsalt pimedaks jääda. Kuklas tiksus ka teadmine, et suguvõsas on glaukoomi esinenud… Olin seni pidanud oma valutavaid silmi selle süüks, et teen liiga palju arvutiga tööd ja lahendusena panin lihtsalt silmatilku.
Korralik šokk tuli siis, kui diagnoos kinnitati. Ja hirm — pimedaks ei taha küll jääda…
Ühel hetkel saabus teadmine ja otsus, et tahan uuesti iseseisvalt, enda tingimustel oma elu juhtida. Kuidagi tundus, et ootusi on liiga palju. Kes need kõrgeks ajas? Elu, koroona, silmahaigus, migreenid, väsimus? Need olid vaid äratajad. Tundsin, et ma tahan rohkem pühenduda sellele, et inimesed oskaksid oma vajadusi teadvustada ja nende eest ka seista. Tahtsin taas õppida rahulikus tempos töötama, ise kliente valida ja sellest orav-rattast maha saada. Tunnistasin endale, et olen jõudnud oma muutumises sellise hetkeni, kus minu teadlikkus ja meele ning keha vajadused jõudsid tagasi iseendani. Mul ei olnud enam vaja tõestada, et suudan pöörata ühte ägedat organismi nimega organisatsioon. Pidin hoopiski iseendani uuesti jõudma.
Praegu tagantjärele vaadates, taastusin sellest pidevast jooksmisest ligi kaks aastat. Väga palju iseenda kogemustest õppides ja fokusseeritult ennast uuest küljest avastades, tuli ka selgus. Kui hakkasin uurima, mis mind siis kogu aeg ennast piitsutama pani, meenus lapsepõlvest ütlemine: kas sul pole midagi teha, et sa siin käed süles istud? Ehk minu uskumus oli — ma olen väärtuslik vaid siis, kui ma kogu aeg töötan. Töökus on imeline omadus, kuid olen aru saanud, et ka oskust mitte midagi teha on vaja õppida. Sest muidu inimene varsti enam ei jaksa ja siis pole ta väärtuslik ei teiste ega iseenda jaoks.
Ma ei tunnistanud endale, et teaduslikult kinnitatud tõde ja kõhutunne - kui midagi teha, siis mitte iseenda arvelt - kehtib ka minu puhul. Ma ei olnud piisavalt tundetark iseenda suhtes ja kasutasin positiivseid tundeid pigem häirivate tunnete peitmiseks. Ei vaadanud ise piisavalt peeglisse, mis minu sees toimub. Ma ei tea siiani, kas teised nägid, mis minuga toimus. Pole küsinud… Ise arvan, et mitte; kui üldse keegi, siis ehk minu kõige kogenum kolleeg ja võib-olla juhtki… aga ma ei tea. Tõsiasi on see, et ma väsitasin ennast teistele pühendumisega ikka väga ära.
Kokkuvõtlikult saab tasakaalust rääkida siis, kui teadvustame endale nii positiivseid kui negatiivseid tundeid. Positiivseid laiendad, levitad ja negatiivsetele otsid lahendust. Ei peida ega jäta tähelepanuta. Negatiivsete tunnete lahendamine tähendab eelkõige seda, et
Annan tundele nime
Uurin välja, millist minu baasvajadust see takistab
Otsustan, kuidas lahendada või otsin usaldusväärse(d) inimese(d), kellega arutada, nt coach, mentor, sõber, võrgustik vms.
Lõpetuseks annan minu enda peal töötanud 8 lihtsat soovitust, kuidas oma vaimset tervist tasakaalus hoida:
Võta oma päevakavasse iga päev mõni liikumistegevus, mis naudingut pakub.
Ütle nii palju häid sõnu, kui vähegi päevas võimalust tuleb. Meenuta igal õhtul positiivseid momente oma päevast ning jaga oma lähedastega; ole tänulik
Õpi uusi asju, hoia oma aju dünaamiline, avasta, suhtle endast targematega ja pinguta uute teadmiste nimel.
Hakka teadlikult logelema (loe Jaan Aru “Loovusest ja logelemisest”) - seda on vaja, et erinevate küsimuste lahendamiseks taipamisi esile kutsuda, nt jaluta, vaata pilvi, käi looduses, vannis, jms.
Paiguta oma igasse nädalasse tegelemine hobi või meelistegevusega, kunsti vms, kus saad olla päriselt kohal ja unustada kõik muu.
Hoia oma lähedased suhted soojad!
Arenda oskust lahti lasta vanadest kogemustest, eelarvamustest, uskumustest, harjumustest, mis ei ole Sulle kasulikud.
Märka oma „äratajaid“ õigel ajal!
Enesejuhtimine ei tähenda ainult vastutustundlikku käitumist teiste suhtes, vaid ka iseenda väärtustamist. Teadvustasin, et lisaks sellele, mis on minu tahe ja kirg, on olemas ka alateadlikud uskumused, neist tekitatud tunded, mida tuleb avastada ja millega tegeleda. Igapäevase elu kiirus on meie võimuses reguleerida. Õppida ütlema „EI“, mitte samastuda enda töörolliga, et endale mitte liiga teha.
Kommentaarina veel, et kui Sa oled juht — siis küsi ja oota ära ka vastus, kuidas Su inimene ennast päriselt tunneb — see võib olla välisest pildist väga erinev.
Me oleme erinevad ja tuleb lähtuda endast, ka siis, või veelgi enam, kui sa vastutad teiste eest. Ja kõige tähtsam — lahti laskma uskumustest, harjumustest, mõtteviisidest, mis meid kahjustavad. Et mitte liiga palju kanda ja kergemana edasi kasvada.
Artikli autor
