Esimene osa

Selle aasta rahvusvahelise vaimse tervise kuul on märksõnaks tundetarkus. Tarkus märgata, mis tunded meie heaolu juhivad. On need pigem meid innustavad ja tõstvad, kaasa aitavad või pigem ebakindlust tekitavad ja pärssivad.

Tundeid on erinevaid — kuid kas me tunneme oma tundeid?

Füüsiline keha vajab püsti püsimiseks tasakaalu. Ilmselge. Ent vaimse tervise jaoks on vaja tasakaalu ka tunnetes. See tähendab, et kõigi päeva jooksul meie pähe kerkivatest 50 000 mõttest, on vaja välja selekteerida esimesena need, mis tekitavad häid emotsioone. Ja nende võimendamiseks neid endale tunnistada, ennast kiita, tänada, päriselt endaga rahul olla. Ja kindlasti jagada ka teistele!

Näiteks “Aitäh!” on imeline sõna, kui see on öeldud siiralt. Nii mõnigi kord vastatakse sellele aga eestlaslikult tagasihoidlikult „Oh, pole vaja tänada!” või “Pole tänu väärt!“. On ikka küll, sest tänamine tekitab hea tunde nii tänajale kui jagab seda siiralt edasi ka tänusaajale. Proovige, see päriselt töötab, kui on öeldud siiralt, selgelt ja kui Sa tõesti oled tänulik.

Miks on üldse vaja harjutada ennast nägema positiivseid emotsioone? 

Sest negatiivseid on meis juba niikuinii evolutsiooniliselt rohkem (mõtete koguarvust mõningatel andmetel 70%) - ikka selleks, et ellu jääda. Et ennast lühiajaliseks pingutuseks kokku võtta, mõelda arukalt välja strateegia, kuidas keerulisest olukorrast võitjana väljuda. Ja võitjana ka selles mõttes, et sõbrad ja kolleegid ning head suhted nii nende kui perega säiliksid. Teame ju, et suhted mängivad meie meeleolu ning emotsioonide kujunemises väga tähtsat rolli.

Kuidas olla tasakaalus, et negatiivsed mõtted, millest tekivad tunded, mis meid kahjustavad, ei võtaks märkamatult võimust?

Allasurumistehnika, mis on emotsioonide reguleerimiseks eestlaste juures uuringute kohaselt kõige enam levinud, töötab näiliselt hästi. Kuni sinnani, kuni lendab kaas pealt või plahvatad täiesti tühise päästiku (trigger) peale. Selle plahvatuse võib aga enda peale saada inimene, kes ei ole üldse asjassepuutuv ega olukorda põhjustav. Kõige enam kahjustame sellega aga iseennast. Proovime edaspidiselt ennast veelgi enam vaos hoida. See võib aga viia tõsiste haigestumiste ja kriisideni vaimses tervises. Seega – oma tunnete mitte tunnistamine ehk enda vajaduste mittekuulamine ei ole pikaajalises vaates tervislik.

Vajalik on emotsioonile leida lahendus nagu igale probleemile. Teoorias võib see näida lihtne, kuigi tegelikkuses ei ole seda mitte. Aga kindlasti on see võimalik, sest meie suhtumise ja käitumise muutmine ei ole midagi muud, kui meis väljakujunenud harjumuspäraste mustrite muutmine. Lihtsustatult olen mina rakendanud seda nii: kui minu võimuses ei ole sisemisi konflikte tekitavat olukorda, suhtumist või arusaamist muuta või ma ei ole selleks veel valmis, siis loobun ja valin teise tee. Tee, kus minu jaoks olulised vajadused on kaetud. Oluline on siinjuures kindlasti sõlmida iseendaga rahu, lahendada emotsioon. Püüan mitte kanda endaga kaasas kibestumist ja ebaõnnestumisi, sest see võib saada takistuseks edaspidisel teel olemaks heas suhtes iseenda ja teistega.

Iga kord, kui räägime negatiivset emotsiooni kandvat juttu või mõtet uuesti edasi, tugevdame

arusaamist maailmast kui väga ohtlikust paigast. Ja mõte ning emotsioon kaldub igal pool nägema järjest enam halba, mis seda kinnitab. Sellepärast ongi vaja teadlikult otsida positiivseid, tujutõstvaid emotsioone ja leida aega teha tegevusi, mille tegemist naudid päriselt, kohal olles. Ja see on väärt edasi jagamist, nii võimendad positiivset ka enda ümber!

Millest tundetarkus tegelikult meid säästa võib?

Lühiajalised stressi tekitavad reaktsioonid, mis meile tegelikult endale ei meeldi, võivad rikkuda

suhteid ja ka edaspidi sarnast käitumismustrit ühe tugevdada. Seda me lahendame tavapäraselt

allasurumistehnikaga.

Pikaajaline stress – juhul, kui me ei tegele oma tunnetega – satume iseendaga konflikti, kuna meie isiklikud sisemised vajadused jäävad katmata. Võib tekitada kõigepealt motivatsioonikadu, siis meeleoluhäireid kuni depressioonini, viia üldise või tööalase läbipõlemiseni, psühho-somaatiliste haigusteni. Ka tõsiste füüsiliste haigusteni s.h südameveresoonkonna haigusteni, millel võib olla väga kurb ja äkiline lõpp.

Suure osa aga meie stressist ja vaimse tervise takistustest tulevad ka nendest mustritest, mida me endale teadvustanud ei olegi. Meie kodust vanematelt ja vanavanematelt kaasasaadud uskumused, käitumismustrid. Mis panevad meid ühel või teisel kujul teatud situatsioonides alateadlikult käituma.

Vahel me isegi mõistame, kõhutunne ütleb, et see ei ole õige ja minu enda suhtes heatahtlik

käitumine. Samas mustritest väljaastumine on raske, sest me ei tea, mida teistmoodi käitumine

endaga kaasa toob.

Jätkub järgmises infokirjas…

Artikli autor

Kaire Parve

Loe lisaks