Adam Grant on organisatsioonipsühholoog, mitmete raamatute autor, hinnatud esineja ja konsultant. Grant on nõustanud näiteks Googlit, NBAd, Gates’i fondi. Ta tegeleb peamiselt motivatsiooni, originaalse mõtlemise, ümbermõtestamise teemadega.

Otsustasime lugeda ja arutada seda raamatut HR Seltsi raamatuklubis. Helo ja Kati oskasid soovitada. Raamat tundus selline, mida oleks hea ka kuulata audioraamatuna. Seda ma tegingi. Üks ilus kevadine Tallinn-Peipsi-Tartu-Tallinn sõit ja põnev autori enda poolt sisse loetud raamat kaaslaseks. Selle tutvustuse kirjutamiseks ostsin siiski paberraamatu. See tasus ära — raamat sisaldab mitmeid jooniseid, illustratsioone, mis aitavad mõne lähenemise, mõtte hästi edasi anda ja meelde jätta.

Think again, Rethinking ehk ümbermõtlemine, järelemõtlemine, selle läbi oma arvamuste, seisukohtade, teadmiste ümberhindamine ja uute seisukohtade, otsuste kujundamine on raamatu läbiv teema. Me jääme liiga tihti kunagi millegi põhjal kujunenud arvamuste, seisukohtade juurde, ütleb Adam Grant. Seejuures seome oma identiteedi nende arvamuste ja seisukohtadega ning tunneme, et meie seisukohti kahtluse alla pannes pannakse kahtluse alla ka meie identiteet. See takistab meil nn teaduslikult lähenemast. St. seisukohti kahtluse alla panemast, katsetamast, mõõtmast ning testides läbikukkunud väiteid, fakte kõrvale lükkamast, tühistamast ehk ümberõppimast.

Raamat algab dramaatilise näitega tulerõngasse jäänud päästjatest, kellest enamik paraku ei pääsenud kuna selliseks olukorraks polnud juhiseid. Mõned päästis ülikiire mõtlemine ja täisti teise nurga alt lähenemine. Seejuures enamik päästjaid ei visanud maha raskeid tööriistu, mis takistasid neil kiiremini põgenemast. Need tööriistad olid rahaliselt väärtuslikud ja osa nende identiteedist. Kui pääsemisloo osa illustreeris kastist välja mõtlemise suutlikust, siis hukkumise osa illustreeris hästi kui ohtlik on, kui miski muutub osaks sinu identiteedist ja sa ei oska sellest õigel ajal loobuda.

Esimeses osas käsitleb Grant  individuaalset ümbermõtlemist. Alustuseks selgitab ta kuidas omaks võtta teadlase lähenemist vastandina jutlustaja (veenja), prokuröri (hukkamõistja) või poliitiku (väitleja) lähenemisele. Sellele järgneb äärmiselt huvitav peatükk, mis käsitleb petturi sündroomi ja liigse enesekindluse (tagaapingijuht, tugitoolisportlane) sündroomi. Mis need põhjustab, kuidas nendega hakkama saada, milline on hea tasakaal. Lisaks toob ta välja konstruktiivse konflikti (kui arutada kuidas midagi teha ja ei rünnata isiklikult) vajalikkuse parema tulemuse saavutamiseks kõigile.

Mulle meeldisid sellest peatükist mõtted:

• Vaidlused on vajalikud parema tulemuse saamiseks. Inimesed aga väldivad vaidlusi kuna arvavad, et konflikti vältimine aitab kokku hoida aega, vältida sõprade kaotamist või et vaidlused ei aita. Enim aga kardavad nad inimestele mitte meeldida.

• Hea tasakaal on olla kindel endas (oma suutlikuses), kuid panna kahtluse alla, testida, valida uuesti oma tööriistu (strateegiaid näiteks). Mitte alati peale lennata arvates, et uus olukord on sama, mis varasem ja kasutada samu lähenemisi.

Raamatu teine osa aitab aru saada kuidas inimestevaheline ümbermõtlemine, täiendav mõtlemine toimib. Ta selgitab kuidas äärmiselt erinevatel seisukohtadel olevad osapooled saaks üksteist austada, hinnata. Isegi kui nendest seisukohtadest on saanud nende identiteedi osa — olgu see mõne jalgpallimeeskonna eelistamine või vaktsiinivastasus.

Sellest osast tekitasid suurimat ahaa efekti järgmised mõtted:

• Vähem argumente on parem. Paar tugevat argumenti versus paar tugevat ja palju nõrku aitavad paremini olulise esile tuua.

• Debatt eesmärgiga teine purustada ei ole hea meetod teisele poolele oma seisukohtade selgitamiseks. Materdamise asemel peaks vaidlus, väitlus olema nagu tants — kord liigub üks ette, siis teine, rütmis ja nauditavalt. Tuleks siiralt huvi tunda mis pani teist oma seisukohti kujundama, austada tema õigust oma valikuid teha ning kuulata teine pool rahulikult ära.

• Võluküsimus on: “Millised tõendid paneksid sind oma seisukohti muutma”.

Kolmas osa räägib kollektiivsest ümbermõtlemisest ja seisukohtade kujunemisest. Olgu siis tegemist kliimapoliitika, korteriühistu või töökohal kollektiivse õppimisega. Üks Granti huvitavamaid soovitusi siin on vältida “parimate praktikate” kinnistamist, et mitte võtta võimalust ümberhindamiseks ja uute praktikate kujundamiseks.

Unlearning on ehk üks võtmesõnasid ja mõtteid, mida siit kaasa võtan. Enamasti käib see teadmiste, arvamuste, seisukohtade kohta. Aga võib käia ka rituaalide, identiteedi kohta. Olen palju mõelnud miks üht või teist tüüpi suvepäevadest, kohukestest kontoris, vanast logost loobumine on nii valusad  töötajatele. Ei saa ju tagasi minna sinna hetke, kus ettevõte oli veel noor, roheline, väike ja nunnu ning kõik mahtusid ühte autosse, bussi või majja. Uue suuruse ja etapi juurde peaks kuuluma ka uued rituaalid, harjumused. Because we can do better olid need võlusõnad, mis aitasid kord ühes ettevõttes ühe veidi tobedaks muutunud rituaalil lõpuks asenduda uue ja hoopis ägedamaga, sj eelmise rituaali loojate enda poolt.

Viimane osa on pühendatud sellele, et miski, mida tead täna, ei pruugi olla õige homme. Autor ei tahakski oma raamatut lõpetada, vaid jätta ruumi tulevikus oma varem esitatud seisukohtade ümberlükkamiseks. Ta soovitab ka oma isikliku elu ja karjääri osas pidevalt sissevaateid teha, mõelda kas see, mida oleme võtnud eesmärgiks, tegelikult ka meid õnnelikuks teeb. Ja võtta uus suund kui ei tee. Sj. soovitab ta lastelt mitte kunagi küsida kelleks nad saada tahavad. Et mitte piirata nende mõtlemist ja ümbermõtlemist.

Keskkooli lõpus tegime nõukogudeaegse süsteemi kutsesuunitluskabinetis teste. Mõned olid verbaalse, matemaatilise, ruumilise võimekusega seotud, mõned tegevuste eelistustega. Seejärel kutsuti meid vestlusele. Mõnele soovitati midagi väga konkreetset a la “ärge ülikooli küll minge, hakake lasteaednikuks”, “insenerialadele võiks mõelda”. Mõnede puhul pigem küsiti mis meil endal mõttes on. Mäletan, et meie klassijuhataja oli kohati väga šokeeritud kuna tal oli olnud hoopis teine nägemus.

Meil oli lennus paljudel perede poolne surve — arstide, muusikute, ajaloolaste suguvõsad näiteks. Minu ema küsis ise ka uudishimust klassijuhatajalt mis ta arvab, milles ma parim oleksin. (Käisin reaalainete olümpiaadidel, samas said mu kirjandid kiita ja olin parim käsitöös). Õpetaja ütles, et Riina võib mida iganes ette võtta. Ema oli veidi pettunud, ootas konkreetset soovitust ja ehk kinnitust oma mõttele, et minust võiks saada raamatupidaja. Mina olin ka, sel hetkel. Tundus, et õpetajal polegi minu osas arvamust. Tagant järgi olen tänulik — surve oli maas, tegingi täpselt nii nagu mulle endale kõige huvitavam ja parem tundus.

Ma õppisin ülikoolis kaks korda. Esimesel korral füüsikat, teisel korral psühholoogiat. Füüsika õppimine õpetas katsetama, mõõtma, mõõtevigu arvutama. Õpetas seda, et see, mis valemis on konkreetne ja ühene (kiirus, mass, inerts, tee pikkus), ei pruugi päris elus nii olla — tulemused tulevad igal katsel veidi erinevad. Ning see, mis kehtib makro maailmas, ei pruugi kehtida mikromaailmas. Psühholoogiat õppides hämmastas ja vormis mind kõige rohkem kui palju on psühholoogia kui teaduse lühikese ajaloo jooksul kõike ümberhinnatud ja hinnatakse siia maani. Näiteks intelligentsustestide üks defintisiooni variante on pooleldi tõemeeli  “intelligentsus on see, mida intelligentsustestid mõõdavad”.

Küllap on teilgi omad arvamuste, seisukohtade revideerimise kogemused millele Adam Granti raamatut lugedes või kuulates mõelda. Mulle väga meeldis ja soovitan.

Artikli autor

Riina Einberg