Värske inimarengu aruanne näitab Eesti inimeste vaimse tervise kohta kurba pilti, mille puhul keskendub riik ennetuse asemel ravile ja inimesed on järjest rohkem katki. Riigil ongi raske igapäevaselt iga inimese kätt hoida, aga selle lünga saavad täita tööandjad, kes on valmis ise raha oma inimeste vaimse tervise edendamisse investeerima, kui riik seda omalt vähegi soodustaks.

Ületöötamise levinumateks tulemusteks ei ole enam seljahädad või muud füüsilised valupunktid. Nüüd on kätte jõudnud aeg, mil töötajad murduvad üha enam sisemiselt pikaks ajaks nii, et jälgi väljaspool ei ole. Kõik räägivad inimeste vaimse tervise haprusest, kuid kes saaks vaevusi ennetada, kes tagajärgede eest vastutab või kes suudaks vaimu taas korda teha?

Riiklikud ravijärjekorrad kliinilise psühholoogi või psühhiaatri juurde ulatuvad kuudesse või on üldsegi kättesaamatud. Erakliinikud pakuvad küll leevendust, kuid tõusva inflatsiooniga majandusolukorras ei ole igal inimesel võimalik visiidi eest vähemalt 50 eurot välja käia, et isegi teada saada, kas ja mis minuga toimub ning mis annaks leevendust. 

Kui leitakse võimalus eksperti külastada, siis mõni kuu ootejärjekorras võib viia juba selleks ajaks läbipõlenud inimese töölt lahkumiseni ning veelgi suuremasse keerisesse, kui arvanud oleks. Mõnikord otsitakse viimases hädas lahendust terapeutide ja teiste tervendajate käest, kes tegelikult pole vastava hariduse või kutsega. Tulemuseks võib olla veelgi rohkem segaduses inimene ja tööandjale ning riigile kadunud töötaja.

Tööandja käed on seotud

Inimeste vaimne tervis saab lööke erinevatel põhjustel: kodune heaolu, töökorraldus igapäevatöös või näiteks rutiinide muutus. Kuna inimene veedab suure osa oma ärkvelolekuajast tööl, siis on tõenäoline, et mure võib sealt hargnema hakata või isegi seal plahvatada.

Tööandja saab pakkuda professionaalseid töötingimusi, motiveerivat palka ning muid väikeseid hüvesid, kuid see kõik ei asenda psühholoogi või psühhiaatrit olukorras, mil mure on inimese peas ja mõtetes, mitte palgas või töötundides.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda viis 180 organisatsiooni seas läbi uuringu, millest selgus, et 82% tööandjate hinnangul on inimeste vaimne tervis viimaste aastate jooksul halvenenud. See näitab, et probleem on suurele osale tööandjatele juba teada ning see ei ole enam peidus mure, vaid üha suuremaks kasvav probleem tööealiste seas.

Ükski tööandja ei soovi, et kogemustega ja pädev töötaja lahkuks vaimse tervise põhjustel. Murede ennetamiseks soovitatakse alati olla tervislik, liikuda palju ja mitte üle töötada. Lihtne öelda, kuid paljude tööandjate maksimaalne panus selleks saabki olla vaid 33 eurot kuus maksuvaba tervise- ja sporditoetust ning soovitused, kuidas seda kasutada.

Kas see tervisetoetus on mõeldud ka vaimsele tervisele? Enamasti mitte, sest maksuvabaks teenuseks peetakse EMTA poolt vaid kliinilise psühholoogi visiiti ning sinna alla ei kuulu psühhiaatri või tavalise psühholoogi teenus. Kõikide teiste otseselt vaimse tervisega seotud teenuste pealt peab tööandja maksma veel lisaks erisoodustusmaksu, mis on aga ligi kahekordne kulu ettevõttele.

Riik, lase tööandjal probleemi ennetada ja leevendada, et see ei muutuks igapäevaseks

Eesti Kaubandus-Tööstuskoja uuringus selgus veel, et 99% tööandjatest nõustusid, et riik saab maksupoliitikaga soodustada inimeste tervisekäitumist ja motiveerida inimesi rohkem oma tervisesse panustama. Tööandjad on valmis oma enda raha panustama, kuid seadus on seinaga ees, mida paljud tööandjad ületama ei hakka, kuna kahekordne kulu tulemuse saavutamiseks ei näi jätkusuutlik.

Ettevõtete tervise- ja sporditoetus on maksusoodustusena olnud püsivalt samas summas ning väikese valikuga alates 2018. aastast, mil see seadus vastu võeti. Muutusi pole olnud, mistõttu 100 eurot kvartalis näeb korduvaid hinnatõuse läbinud tervise- ja sporditeenuste hinnalipikute kõrval üpriski nukker välja. 

Suureks mureks maksuvaba summa kõrval on lubatud teenuste valik. Sportimist ja füüsilist tervist soosib see minimaalsel määral küll, kuid vaimse tervise ja tervisetoetuse ainus pidepunkt tööandjale on praegu kliinilise psühholoogi külastamise katmine näiteks 33 euro eest kuus. Vaatamata sellele, et ainuüksi tunnine visiit võib maksta ligi 100 eurot ning visiidid on teatavasti korduvad.

Lubadused on kõigi ees, aga kas need viiakse ka ellu?

Valimislubadustest leiame tervishoiuteemadel erinevaid loosungeid, kuid millal see kõik teoks võib saada — seda ei tea keegi. Samas on ettevõtted valmis maksuvaba summa suurenemisel ja valiku laienemisel kohe oma töötajatesse panustama.

EKT uuringu kohaselt ootab maksusoodustust laiemale valikule terviseedenduse teenustele 79% tööandjatest. 82% uuringule vastanutest leidis, et nende panus töötajate tervise edendamisse on tulevikus kasvav ning 83% vastanutest tõid välja ka, et töötajate tervise edendamise kulude hüvitamine on ettevõtte jaoks kasulik investeering.

Riik võiks anda tööandjatele võimaluse oma tervishoiusüsteemi säästa ning ennetada terviseprobleemide teket juba varem. Nagu ütles Annika Arras saates “Poliitikaguru”, siis meil pole vaja töövõimetuslehte, vaid töövõimet.

On näha, et seaduse on tööandjad omaks võtnud, kuid see peab ajaga kaasas käima. Vaimne tervis on sama oluline kui füüsiline, kuid see kõik ei ole odav. Laskem tööandjal oma töötajat aidata, kui riiklik süsteem seda abi kohe pakkuda ei saa.

Artikli autor

Sirli Spelman